Anneta
Taku aasta Sakus
Ühe vahetusisa lugu ...
Idee vahetuspereks hakata sündis spontaanselt – meilile tulnud üleskutsest.
Mõtlesin, et korra elus võiksin pakkuda kellelegi oma hoolt ja energiat. Teadsin, et see peab kindlasti olema Jaapani noor, sest sain ise Jaapanis reisides aru, kui erilised nad on. Õpilaste profiilidega tutvudes tundus, et Taku ja Saku peaksid kokku sobima küll.
Kui oma vahetusõpilasele lennujaama vastu läksin, sain kohe aru, et vot see pisike kõhn noormees ongi Taku. Embasime ja sest ajast oleme sõbrad!
Kui lennujaamast Sakku sõitsime, tundus mulle, et ta väänab ringi vaadates oma kaela kahekorra, sest kõik oli nii põnev.
Oma uude koju jõudes jooksis ta lihtsalt ümber maja ja küsis, kas see kõik on meie – neil on ju Jaapanis väikesed aiad ja ruumi väga vähe. Taku on üks kolmikutest ja elab pisikeses kodus ning rõõmustas seetõttu oma isikliku toa üle väga.
Kordagi ei olnud meil probleeme ei söögi ega joogiga. Kuigi pea iga toidu kohta ütles Taku, et sööb seda esimest korda. Lemmikuks said talle hapukapsas ja verivorst. Kuid ta tegi vahel ka ise oma rahvusroogasid ning lasi selleks Jaapanist saata maitseaineid, mida meil siin ei ole. Jõulude aegu küpsetas ja kaunistas ta oma elu esimesed piparkoogid. Taku oli väga üllatunud, kui palju me kõike ise kodus valmistame – sügisel mahlu ja seeni, piparkoogitainast, glasuuri… Meie kohukesed, mis justkui kõigile meeldivad, talle väga ei sobinud, aga kohupiim kisselliga tegi küll rõõmu.
Uues kuues Saku kool võttis Taku väga hästi vastu. Ta oli õnnelik oma klassikaaslaste üle, kes teda väga hoidsid. Kooli sõitis Taku hea ilma korral alati rattaga. Väga meeldis Jaapani vahetusõpilasele ka meie teatrimaja, ballett, mida ta nägi esmakordselt. Kodus oli õhtul nii mõnigi grand jete.
Püüdsin talle näidata Eestit sellest küljest, mida ekskursioonile tulnu tavaliselt ei näe. Rahvakalendri pühad olid meil ägedad. Taku ootas väga iganädalast saunapäeva, õppis iseseisvalt ära kitarrimängu, rulatamise (tänu suurepärasele rulapargile) ja loomulikult eesti keele. Kohe algusest püüdsin temaga vaid eesti keeles suhelda ja asjadele viidata, et keeleõppes kaasa aidata. Mängisime ka keelemänge, tema mälu oli hämmastav. Kuna me kumbki inglise keelt eriti ei rääkinud, sujusid tema õpingud eriti hästi.
Taku oli veidi kurb, et Eestis sel talvel lund ei olnud, sest siia tulles oli ta vaimusilmas kujutanud ette end läbi lume kooli sumpamas. Kui aga natuke siiski lund tuli, tegi ta kohe lumememme (Daruma) ja veel kolme palliga, sest Jaapanis tehakse kahega, kuna lund on nii vähe! Aga meelsasti nautis ta ka oma toas olemist ja õppimist.
Kahjuks katkestas eriolukord Eestis olemise – just Taku sünnipäeval, pärast pidulikku üleslaulmist ja koogisöömist, oli aeg lennujaama minna. Aeg Takuga läks lennates ja isiklikult olen väga rahul, et sain hakkama ja et ka talle jäi Eestis viibitud ajast palju häid mälestusi. Isegi paar uut hobi.
Messengeris suhtleme edasi. Taku ütles, et jätkab keeleõpinguid. Väidetavalt on tal nüüd kodus igav. Loodetavasti tuleb ta ehk siia õppima, sest põhjus, miks ta tahtis just Eestis vahetusõpilane olla, oli infotehnoloogias – ta soovis näha, mis maa see Eesti on, millest selles valdkonnas nii palju räägitakse.
Leidke endas üles soov ja julgus ja võtke vahetusõpilane, kellele te eluks nii palju annate ja kellelt te, imelik küll, ka väga palju vastu saate!
Loo autor: Andres Merimaa, YFU vahetusisa 2019/2020
Ilmunud Saku valla lehe "Saku Sõnumid" juuni 2020 numbris
Kui soovid olla noorele inimesele see, kes annab talle kodust kaugel olles turvatunde, kes avab talle oma kodu ja südame, kes aitab tal täiesti uues kultuuris ja võõras keeles hakkama saada ning kes võtab ta oma pere liikmeks, siis täida allolev ankeet või võta ühendust YFU programmijuhi Diina Tuulikuga.
Kõikide sügisel Eestis kooliteed alustavate vahetusõpilastega saad tutvuda SIIN!
