Katharina põnev aasta Eestis

„Mis on kodu, kus on kodu, kus on kodukoht?“ Seda lugu teavad vist kõik
eestlased. Minu jaoks on kodu seal, kus minu pere on, seal, kus ma tunnen end
kodus.

„Tere, mina olen Katharina ja ma olen vahetusõpilane Eestis.“ See ja mõned
numbrid olid põhimõtteliselt kõik minu eesti keele oskused, kui ma augustis tulin.
Alguses oli kõik uus. Iga päev ma nägin uusi inimesi ja õppisin uusi eestikeelseid
sõnu. Minu eesti ema aitas mind palju, tõlkis mulle, kui keegi rääkis minuga, et ma
saaksin üldse midagi aru. Kuna ma hommikust õhtuni ainult eesti keelt kuulsin,
minu keeleoskused paranesid kiiresti ja alatest jõuludest rääkisin ainult eesti
keeles. Ka minu väiksed õed ja vend aitasid mul õppida, nendega ma pidin eesti
keeles rääkima, sest nad ei osanud muid keeli.
Ma arvan, et minu eesti pere mõjutas mind selles mõttes, et nüüd ma usun ise
endasse rohkem, et ma päriselt ütlen, mida ma arvan ja tahan, et ma otsustan nii,
nagu ma ise tahan. Sellel ajal nendega koos ma lihtsalt proovisin asju. Ma rääkisin
ka siis, kui ma teadsin, et mingeid vigu ma teen ikka. Olulisem on, et ma üldse
proovisin.

Alguses oli harjumatu, et mul kolm väikest õde-venda on, sest Saksamaal on mul
ainult üks väike vend. Siin toimub kogu aeg midagi, rahulikud hetked on harvad.
Aga see on lihtsalt teistmoodi, mitte halb ega hea. Teistsugune kogemus oli ka
ruumi jagamine minu suurema õega. Mulle ei ole see probleem, tegelikult nii ongi
parem, siis ma ei istunud kogu aeg omaette kuskil. Selles mõttes ei ole alati oma
tuba vahetusõpilase jaoks vaja.
Perega me tegime aasta jooksul palju asju koos. Käisime näiteks Stockholmis,
lauamängulaagris ja sõitsime Eestis ringi. Kodus mängisime ka palju lauamänge,
seda ma hakkan kindlasti igatsema. Minu suurema õega ja emaga tegime igal
kolmapäeval koos süüa. See on hea võimalus koos aega veeta, eesti söögiga
tutvuda, uusi asju proovida. Ma õppisin eesti moodi süüa tegema ning meil oli alati
tore ja huvitav. Näiteks esimesel korral tahtsime lasanjet teha ja selleks pidime
makaroniplaate keetma. Pärast nad jäid üksteise külge kinni ja me kasutasime kõik
taldrikud ära, et nad eraldi panna – nii, et terve laud oli taldrikuid täis. Emaga
osalesin ka kooris, me laulsime valdavalt eesti keeles, niimoodi ma õppisin ka uusi
sõnu, sest alguses ema tõlkis mulle kõik laulud ja ma sain huvitavaid asju Eestimaa
ja eesti kultuuri kohta teada. Tegelikult ma oleksin ka Saaremaal laulupeol laulnud,
aga koroona pärast see jäi ära. Aga oma eesti isaga ma läksin Manilaiule
väikesaarte laulupeole ja kogesin, mis laulupidu ja tantsupidu üldse on. Väga tore
oli, isegi kui vihma sadas vahepeal. Aja koos veetmine aitas mind ka ennast kodus
tunda. Mu pere võttis mind nagu oma last ja natukese aja pärast ma tundsin end
päriselt kodus. Suuri probleeme meil ei olnud. Kui küsitakse minu ema käest, siis
kõige suurem probleem oleks, et ma kogu aeg küpsetasin kooke. Mõtlesime isegi,
et peaks meie tugiisikuid külla kutsuma, et meie „pere probleem“ lahendada ja
meie eest paksuks minna, aga siis meil lihtsalt ei olnud aega selleks.

Nüüd, minu vahetusaasta lõpus, ma märkan, et see aasta oli eriline ja et ma
õppisin rohkem kui ainult eesti keelt. Ma tean nüüd, kuidas täesti võõras kohas
elada, kuidas inimesed minu ümber mõjutavad mind, kuidas ise hakkama saada,
aga ka, et on väga hea, kui seal ikka oma pere on, kes aitab. Ja nüüd ma saan
öelda, et mul on kaks peret ja kaks kodu: Eestis ja Saksamaal.