Tere,
Nüüd, kus aasta vahetusõpilase Annaga hakkab mööduma, ei tahagi enam need naljakad keeleõppelood meelde tulla, võibolla üks meie jaoks kõikse naljakam ning lausa aastaläbi kestnud keeleõppenali: Kui Anna oli alles meie juurde tulnud, siis oli tal väga raske harjuda eestikeelse sõnaga „anna“ – pidevalt, kui keegi ütles: „anna mulle see...“, siis Anna jooksis kohe kohale ja küsis: „mis on?“ Tegelikult ta siiamaani reageerib sellele sõnale, kas siis pealiigutusega või ikka küsib: „mis on?“. Hiljem hakkasime selle sõnaga mängima: „Anna, anna mulle kooki“ jne. Annale väga meeldib, kui niimoodi räägime ja alati itsitab. 

Üks naljakas lugu juhtus kõigest mõni päev tagasi: Käisin Anna ja Karolyniga (Anna 7-aastane eesti-õde) metsas matkamas. Ühel matkaraja osal on kobraste elupaik – ütlesin Karolynile, kes terve matka vältel vahetpidamata lobises, et kuule, ole nüüd natuke tasa, äkki siis õnnestub sul kopraid näha. Selle  peale läks Anna nägu väga tõsiseks ja lausa võiks öelda, et lausa hirm tuli näkku. Siis küsis mu käest väga vaikselt: kas siin elavad kobrad...? 

Eks neid naljakaid lugusid ole küll ja veel, aga oleks pidanud juba aasta alguses neid ka kirja panema, mitte ei taha rohkem meenuda..
 
Kõige meeldejäävam ja võibolla ka šokeerivam hetk aga on vist see, kuidas mul õnnestus Anna koos väikese õega hiigelsuurde rahvamassi ära kaotada. Anna oli siis meie juures vaid kolm päeva olnud: läksime kolmekesi – mina, Anna ning Karolyn – Kasepääle Kala-ja Veefestivalile. Jäin tuttavatega natuke juttu rääkima ning tüdrukud sammusid aga edasi. Ühel hetkel olid mõlemad kadunud!  Väiksel tüdrukul oli telefon koju jäänud ja Annal ei olnud veel uut telefoni (tema saksa telefon Eestis ei töötanud). Ühesõnaga algas täiesti enneolematu paanika ja plikade otsimine – kuna sellel festivalil oli mul palju tuttavaid, siis ajasin kõik tagajalgadele plikasid otsima – ise kirjeldasin – üks on sakslane, ei mõista sõnagi eesti keelt ning teine on lihtsalt väike ja ei jaga välja, mida teha ja kuidas kadunud olla. Lasin isegi mikrofoni saksa keeles öelda, et Anna ja Karolyn, tulge infoleti juurde, aga nemad ei olnud seda isegi mitte kuulnud...

Ühesõnaga, arvan, et see kolmanda päeva seiklus ongi minu jaoks kõige meeldejäävam (ja šokeerivam) selle aasta juures..

Perekond Loss ja  Anna Palamuselt

2012. aastal on prk. Losside juures vahetusõpilane Tšiilist - Marlis.