Meie YFU lugu

See sai ilmselt alguse aastal 2003, kui meie tütar Liina, tookord põhikooli viimast aastat alustanu, teatas meile, et tal on kindel kavatsus minna aastaks välismaale õppima. No muidugi lähed sa aastaks või paariks välismaale, kui sa kunagi ülikoolis õpid, olime me varmalt nõus. Meile meenub tõsine üllatus ja kerge šokk, kui selgus, et meie viieteistkümneaastane blondide patsidega tütreke on otsustanud kohe, põhikooli lõpetamise järel, suunduda vahetusõpilasena aastaks välismaale: mida kaugemale, seda parem. Mäletame oma esimest reaktsiooni: mis on küll meie pere juures valesti, et laps küll nõnda varakult meie juurest põgeneda soovib? Meie ettekujutuses oli lapsena kodust kaugel õppimine kas siis hirmkallis aristokraatlikus eliitkoolis peenutsemine või raskestikasvatatava lapse kloostrikooli asumisele saatmine. Liinal võttis tükk aega ja vaeva, et meile selgeks teha, et on olemas kolmetähelise nimega organisatsioon – YFU, kelle eesmärk on aidata erinevaid rahvaid üksteist paremini mõista seeläbi, et vahetada lihtsalt aastaks ära nende lapsed.

Asja üle järele mõeldes ja püüdes ka ennast selles eas meelde tuletada, leidsime, et see on ju ainult tore, kui ta kogeb nõnda vastuvõtlikus eas teistsugust kultuuriruumi ja keelekeskkonda ning erinevat peremudelit; saaks korraks võimaluse alustada omaenese mina üles ehitamist puhtalt lehelt.

Niisiis, Liina liitus YFU-ga ja valis endale uueks koduks Saksamaa. Vahetusaastale siirdumisele eelnes vaevanõudev finantseerimisallikate otsimine. Kui me lennujaamas teda lahkumisel kallistasime, leppisime kokku, et suhtleme nii harva kui võimalik. See oli raske otsus, kuid see oli meie meelest õige: see andis talle võimaluse end jäägitult paigutada uude peresse ja sõpruskonda, hakata võimalikult kiiresti rääkima ja mõtlema saksa keeles. Liina koduks sai aastaks Eschweileri väikelinnake Edela-Saksamaal, Hollandi ja Belgia piiride lähedal. Aasta möödus lennates, enam-vähem poole peal hakkas ta mõtlema ja päevikut kirjutama saksa keeles. Saksamaal leidis ta ka endale uue hobi- peotantsu, millega ta tegeleb praeguseni.

Vanema õe eeskuju ees, ei tekkinud ka kolm aastat nooremal Tuulil hetkekski kahtlust, et tema oma koolitee rahulikult kodulinnas mööda peaks veeretama. Tuulil oli ainult kindel soov ja unistus: minna just nimelt Prantsusmaale, YFU ühte ‘defitsiitsemasse’ sihtriiki. Kuna ta alustas oma aplikeerimisega juba kaks aastat varem, siis see tal ka õnnestus. Tuuli sattus Prantsusmaa lääneossa, Bretagne’i poolsaarele, Lanesteri nimelisse linnakesse Biskaia lahe ääres. Kunagi asustasid seda maanurka bretoonid, kes rääkisid prantsuse keelest üsna kaugele jäävat keldi keelte hulka kuuluvat bretooni keelt. Tänapäevaks on see, tõsi küll, unustatud, vaid tänavate nimed ja linnasildid on kakskeelsed. Kuna kolme aasta jooksul, mis jäi Liina ja Tuuli vahetusperioodide vahele, oli tekkinud selline nähtus nagu blogimine, siis olime me Tuuli käekäiguga pidevalt suurepäraselt kursis. Tervel suguvõsal oli internetibrauseri avaleheks seatud Tuuli weblog. Samuti lugesime regulaarselt teiste Eestist pärit YFUkate blogisid, mistõttu tundsime end justkui ühekorraga viibivat mitmes erinevas maailma nurgas. Maailm tundus naljakalt väiksena, lugedes aprilli lõpus, et Tuuli lippab Prantsusmaal juba bikiinidega ringi, Kaaril aga Põhja-Norras toimuvad järjest suusavõistlused.

Kuna mõlemad meie lapsed olid saanud võimaluse veeta aasta välismaal, siis leidsime, et meie poolt oleks aus avada oma kodu ja südamed võõrale lapsele. Esimesena sattus meile saksa noormees Till. Me olime alul mõõdukalt pessimistlikud, kas saksa lastel ikka jätkub piisavalt motivatsiooni, et aastaga ära õppida pisike eesti keel, millega neil suure tõenäosusega tulevikus midagi peale pole hakata. Samas rääkis ta head inglise keelt, nii et meilt nõudis tõsist enesedistsipliini, et hakata järk-järgult eesti keele peale üle minema. Poole aasta mööduses, pärast jõule otsustasime, et nüüdsest ei räägi enam ühtegi sõna inglise keeles ning teatavate mööndustega saime ka sellega hakkama. Till oli suurepärane suhtleja ja paras tulesäde ning tal oli suurepärane huumorimeel. Koolis käis ta Treffneri Gümnaasiumis ning juba teisel poolaastal kuulus ta klassis matemaatikas tugevamate hulka. Hea tõuke tema eesti keele omandamisele andsid kunstiajaloo õpingud. Alguses katsetas ta Tootsi trikki, teatades kontrolltöö alguses õpetajale, et tal on vaid pool õpitud. Õpetaja aga ei teinud talle vähimatki hinnaalandust ning esimene kaks käis tõsiselt poisi eneseuhkuse pihta ning pani ta tõsiselt õppima.

Kui me olime ennast jõudnud ära proovida väljaminevate laste vanematena ja vahetusperena, pakkus YFU meile proovida veel ühte rolli perevahetuses. Meist said tugiisikud saksa tüdrukule Sophie’le, kes veetis oma vahetusaastat Tartu lähedal maal. Sophie on väga särav isiksus, lõbus ja tegutsemistahet täis. Kuna ta on pärit baltisaksa perest, siis oli tema juures tunda teiste saksa lastega võrreldes veidi erinevat motivatsiooni eesti keele õppimiseks ja eesti meelelaadiga tutvumiseks. Ka meie saime temalt teada palju huvitavat tänapäeva baltisaksa kogukonnast.

Lõpuks jõudsime olla pool aastat asenduspereks saksa tüdrukule Luisele. Luise on äärmiselt soe ja südamlik tütarlaps, kes loob suhteid aeglasemalt, kuid see-eest seda tugevamini.

YFU on meie perele andnud hindamatu elukogemuse. Meie kahelapselisest perest on saanud viielapseline. Till on meid juba jõudnud külastada kolm korda aasta jooksul, Luise tuleb kindlasti järgmisel suvel laulupeole, tõenäoliselt kord veel enne sedagi. Till lõpetab iga kirja sõnadega ‘elu on ilus, eriti Eestimaal’ ning allikirjastab selle ‘teie poeg Saksamaalt’. Oleme veendunud, et Liinal ja Tuulil on oma peredega Saksamaal ja Prantsusmaal sama  südamlik suhe, kuid jätame selle puhtal kujul nende oma südamesaladuseks. Las neil olla üks kodune pere Eestis ja teine, mis kuulub vaid neile endile,  piiri taga.

Autor: Mait Land

Perekond Land on olnud vahetuspereks kolmel korral: Luisele, Elisale ja Suzanile.