MINU VEND SAKSAMAALT


Dardan Vetter on vahetusõpilane Saksamaalt, kes tuli aastaks Eestisse õppima. Kogu asi sai alguse sellest, kui Maarja Tamm pakkus mulle võimalust olla vahetuspere terveks aastaks. Rääkisin isa ja ema nõusse ja nii see läks. Lõpuks valisime Dardani ja hakkasime temaga meili teel juba tutvust sobitama.

Praeguseks on Dardan elanud meie juures juba veidi üle kahe kuu. Meie eluga on ta üpris hästi harjunud. Alguses oli küll probleeme kiire elutempoga, sest juba esimesel päeval pidi ta meelde jätma kümneid uusi nimesid, kuid praeguseks elab ta juba nagu täitsa puhas eestlane. Eesti keeltki oskab ta iga päevaga aina rohkem rääkida. Meie toidud maitsevad talle väga. Eriti kodused toidud. Koolitoit pidavat ka hea olema, ainult iga päev on kartulid.

Koolis läheb tal hästi, nagu ta rääkinud on. Nalja saab ja eriti meeldib talle see, et ta ei pea keemias käima, sest Saksamaal tal keemiat ei olnud ja keemiat ta ei oska. Harjumatu oli alguses ka meie hinnetesüsteem, sest Saksamaal on just vastupidi. Kõige halvem hinne on 5 ja kõige parem 1.

Koduigatsust tal veel pole, ainult sõpru igatseb veidi, kuna kui Saksamaal ollakse sõbrad, tehakse iga päev midagi koos, Eestis on natukene teistmoodi. Kuigi sõpru tal on. Enda klassiõdede ja -vendadega saab ta päris hästi läbi. Puudust tunneb ta veel saksa keelest, sest mina räägin temaga inglise keeles ja ema ning isa eesti keeles. Vahel tahaks saksa keeles rääkida.

Minu pere ei arva enam, et Dardan on külaline. Ainult esimesed 5 minutit oli ta meile külaline. Praegu on ta tavaline pereliige. Kellele poeg, kellele vend.

Kindlasti soovitan sellist kogemust kõigile teistele, sest eelkõige saab tundma õppida enda perekonda. Perekonnaliikmete vahelised suhted muutuvad tugevamaks ja ka on huvitav kuulda, kuidas teistes maades elatakse. Loodan, et Dardan ei jää esimeseks ja viimaseks vahetusõpilaseks Avinurmes!

Loo autor: Krista Kallavus