Muljed Jaapani suveprogrammist
Tervitused Jaapanist! Mari-Liis Rebane Esimene kiri
Siin on kell 19.28. Loodan, et ei sega oma reisimuljetega YFU tõsiseid ja töiseid tegemisi, aga mõtlesin teidki meeles pidada ja suured tänud edasi öelda, siin on lihtsalt parem kui ma iial oskasin ette kujutada. Seega väike ülevaatlik kiri minult esimeste päevade ja muljete kohta. Et kohvipausi ajaks oleks meelelahutust ja lugemist. Niisiis tahtsin teile teada anda, et siin on kõik lihtsalt viimase peal super, ma sattusin maailma parimasse perekonda, toit viib keele alla, õpetajad ja koolikaaslased on super. Täna oli mu esimene päev - väga soe ja siiras vastuvõtt. Söögipausi ajal pidasin terve kooli ees kõne, jaapani keeles, kõik võtsid hästi vastu, olgugi, et ma rääkisin tunduvalt aeglasemalt kui nad ise. Kostus valjusid hõikeid ja kiljeid. Nii et sellega sain ka, jumal tänatud, hakkama. Õpetajate toas anti mulle lausa privaatne arvuti kasutada ja justkui "oma laud". Kuust ajast siin jääb kindla peale väheks. Tokyost ja ülejaanud eurooplastest niipalju, et kõik olid väga avatud ja sõbralikud, kohe alguses saadi hästi jutule. Külastasime juba ka saatkonda, kus meiega jäädi nähtavasti hästi rahule. Vähemalt YFU esindaja Kobayashisan, oli meiega igati rahul. Mina ja tüdruk Shveitsist olime 30st inimesest ainsad, kes ennast ja enda maad jaapani keeles tutvustasid, olgugi, et mu jalad värisesid all nagu haavalehed ja sõnad käisid peas ringi. Niisiis, sellega pidime küll silma jääma, sest hiljem nad tänasid isiklikult neid, kes jaapani keeles sõna olid võtnud ja tegid märkmeid. Väga sõbralikud oldi saatkonnas. Seega loodan, et olen siiani endast parima andnud. Ja siin on väga palav, ehkki päikest pole. Seega. Muretsemiseks pole põhjust, siiani on kõik väga hästi läinud! Aitäh! Teine kiri Jaapanist
Olen hetkel koolis, mu tunniplaanis vaba lünk, tähistasime just ühe inglise keele õpetaja sünnipäeva. Kõik õpilased võtsid suurde ringi, mängisid mänge ja laulsid täiest kõrist ja kogu südamest. Karaokekultuur on vist muusika neisse nii sisse juurutanud, et pea ükski tund ei möödu ilma mõne lauluta. Piltidest puudu ei tule, neid on peaagu nagu muda! Vähe sellest, et mina juba mitumitu filmi täis olen klõpsinud, on neil kõigil oma pisikesed digitaalkaamerad alati paremas taskus ning nad kopeerivad alati minu jaoks ka. Järgmine tund on home making, põll ootab juba käe kõrval, hakkame küpsetama - saan ehk sushi tegemise ka selgeks. Niisiis, seniks päikest! Või peaks hoopis pilvi ja tuuliseid ilmi soovima? Kuulsin, et Eestis on lämmatav palavus. Mari-Liis
|
